Meil, emadel, tuleb mõelda nii paljudele asjadele — mida süüa anda, mida selga panna, kuidas kaitsta jne. Pole ime, et pahatihti ei teki küsimustki, mida lapsega mängida — pole mahti. On ju meil veel ka kodused toimetused ja mõnel ka palgatöö. Ning üleüldse, ega me väikesed ole, et tundide viisi autohooldust mängida või nukkude teeõhtuteks lõpmatuseni sõõrikuid pätsida. Igav!
Aga tuleb välja, et “tundide viisi mängida” polegi tarvis, kuid mängida lapsega kasvõi natukene, kuid täisväärtuslikult ja entusiastlikult, on täiesti hädatarvilik.
Hädatarvilik lapse isiksuse harmooniliseks arenguks ning usalduslike ja lähedaste suhete loomiseks lapse ja vanema vahel.
Olenemata lapse vanusest, arenevad nad mängu käigus intellektuaalselt, õpivad objekte käsitsema, teevad avastusi, õpivad tegutsema nagu täiskasvanud, mängivad läbi elulisi situatsioone ja lahendavad jooksvaid emotsionaalseid probleeme.
Vaid mängides saab laps olla iseseisev, juht, olukorra peremees, sest väljaspool mängu on ta puhtalt oma vanuse tõttu alati alluva positsioonis. Pole ime, et lapsed nii väga tahavad mängida!❤️
Ärge lahendage “ma ei tea, kuidas lapsega mängida” probleemi televiisori ega tahvelarvutiga.
Elektroonsed vidinad pärsivad laste fantaasiat, loovust ja algatusvõimet.
Te ei pea üritama saada oma lapse parimaks mängupartneriks — Te juba olete seda! Lihtsalt lülitage end mõneks ajaks välja ema, abikaasa ja perenaise rollidest ning seadke end lapsega ühele lainele — kasvõi 15 minutiks päevas.
